Sde Boker (heebrea keeles: שְׂדֵה בּוֹקֵר, tõlkes Karjamaa) on kibuts Iisraeli lõunaosas Negevi kõrbes. See on kõige paremini tuntud kui Iisraeli esimese peaministri David Ben-Gurioni pensionikodu ja kuulub Ramat HaNegevi piirkondliku nõukogu alla. 2019. aastal oli seal 479 elanikku. Varajase islami perioodil, 7. sajandi lõpust 9. sajandi alguseni, asus siin suur põllumajandusfarm või väike küla.[2] Seal on säilinud kümnete ehitiste jäänused, sealhulgas mošee, mille lähedalt leiti sadu araabiakeelseid pealiskirju.[2] Kaasaegne kibuts asutati 15. mail 1952 endiste sõdurite poolt, sealhulgas Yehoshua Cohen, kes mõrvas ÜRO saadikud Folke Bernadotte'i ja André Sérot' 1948. aastal. 1953. aastal astus peaminister David Ben-Gurion ametist tagasi ja kolis kibutsisse. Kuigi ta naasis poliitikasse 1955. aastal, elas ta kibutsis kuni oma surmani 1973. aastal, mil ta maeti lähedal asuvas Midreshet Ben-Gurioni koos oma naise Paula Ben-Gurioniga. Ben-Gurion kolis kibutsisse, olles inspireeritud oma visioonist Negevi kõrbe harimisest ja selle ümbritsevate linnade, nagu Yeruham ja Dimona, ülesehitamisest. Ta uskus, et Negevist saab lõpuks kodu paljudele juutidele, kes Iisraeli kolivad, ja ta tundis, et Sde Boker oli teerajaja ja eeskuju sellele, mis peaks järgnema. Tema kodu muudeti hiljem muuseumiks. Oma ametlikes kirjutistes mõtiskles Ben-Gurion sageli oma pingutuste üle Negevi taaselustamisel: Kõrb pakub meile parimat võimalust uuesti alustada. See on oluline element meie taassünnis Iisraelis. Sest looduse valdamisel õpib inimene ennast kontrollima. Selles mõttes, pigem praktiliselt kui müstiliselt, määratlen ma meie lunastuse sellel maal. Iisrael peab jätkama oma rahvuse arendamist ja juudi rahva esindamist, loobumata oma hiilgavast minevikust. See tuleb välja teenida—mis pole väike ülesanne—õigus, mida saab omandada ainult kõrbes. Kui ma täna aknast välja vaatasin ja nägin enda ees seisvat puud, äratas see minus suurema ilu- ja isikliku rahulolu tunde kui kõik metsad, mida olen Šveitsis ja Skandinaavias ületanud. Sest me istutasime iga puu siia ja kastime neid veega, mille saime arvukate pingutuste hinnaga. Miks ema armastab oma lapsi nii väga? Sest nad on tema looming. Miks tunneb juut Iisraeliga sidet? Sest kõik siin tuleb veel saavutada. See sõltub ainult temast, et osaleda selles privilegeeritud loomise aktis. Sde Bokeri puud räägivad minuga teisiti kui mujal istutatud puud. Mitte ainult seetõttu, et osalesin nende istutamises ja hooldamises, vaid ka seetõttu, et need on inimese kingitus loodusele ja juutide kingitus oma kultuuri kompostile. Wikipedia