Jeremija
Kirjeldus
Jeremija – julge mees
Et mõista Jeremijat, peame mõistma tema rahvast, tema sõnumit ja tema probleeme. Tal on oma põlvkonnale palju olulisi sõnumeid ning ta hoiatab neid tuliselt läheneva hukatuse eest. Kuid võrreldes Jesajaga pakub ta tulevase taastamise osas vähe lootust. Tema ajal, eriti pärast Joosia surma, on kohutav kohtumõistmine vältimatu. Püüdes oma põlvkonda Jumala poole pöörata, keskendub Jeremija peamiselt oma aja probleemidele. Jeremija, kes neljakümne aasta jooksul Juuda kuningriigi rahvusliku eksistentsi jooksul tõi rahvale olulisi sõnumeid, räägib oma isiklikest kogemustest rohkem kui ükski teine Vana Testamendi prohvet.
Nelikümmend aastat teenistust
Umbes ajal, mil Manasse kuulutas kroonprints Joosia sündi, jäi Jeremija sünd Anatootis praktiliselt märkamatuks. Jeremija kasvas üles külas, mis asub neljakümne viie kilomeetri kaugusel pealinnast kirde suunas, ning ta oli seega hästi kursis sündmustega, mis raputasid Jeruusalemma.
Joosia sai kuningaks kaheksandal eluaastal, kui Amon tapeti (640 eKr). Kaheksa aasta jooksul hoolitses kuueteistaastane kuningas selgelt Jumala kuulekuse eest. Veel nelja aasta pärast astus Joosia esimesi positiivseid samme rahva puhastamiseks kujutlustest. Jeruusalemmas ja teistes linnades alates Simeoost lõunas kuni Naftalini põhjas hävitati võõraste jumalate pühapaigad ja altarid. Noorena, veel alla kahekümne, kuulis Joosia oma preestri kodus palju vestlusi uue kuninga usulise innukuse teemal.
Selle riikliku reformi ajal, umbes 627 eKr, kutsuti Jeremija prohvetlikku teenistusse. 1. peatükk ei kirjuta, kus ta tol ajal oli ega kuidas ta kutsuti. Erinevalt Jesaja majesteetlikust nägemusest või Eelija põhjalikust ja detailirohkest prohvetlusest on Jeremija kutse silmapaistev oma lihtsuse poolest. Kuid Jeremija oli hästi teadlik, et Jumal kutsus teda prohvetiks. See kutse kinnitatakse kahes lihtsas nägemuses. Mandlipuu oks tähistas kindlust, millega prohvetlik sõna täitub, ja keev pott illustreeris tema sõnumi olemust. Jeremija mõistis, et teda ootab tugev vastupanu, kuid Jumal kinnitas talle ka, et annab talle jõudu igasuguste rünnakute tõrjumiseks ning päästab teda ohu korral.
296 Vana Testament Räägib
VII.
Jeremija aja tabel
650 — Jeremija sünd – umbkaudne kuupäev
648 — Joosia sünd
641 — Amoni troonile tõusmine Daavidi dünastias
640 — Joosia troonile tõusmine
632 — Joosia hakkab Jumalat otsima
628 — Joosia algatab reformi
627 — Jeremija kutsutakse prohvetlikku teenistusse
626 — Nebopolassar tõuseb Babüloonia troonile
622 — seaduse raamatu leidmine templist – paasapüha pidustused
612 — Ninive langemine
610 — Harani vallutamine babüloonlaste poolt
609 — Joosia tapetakse – Jehoahazi kolmekuuline valitsusaeg Assüüria-Egiptuse armee loobub Harani piiramisest ja liigub Karkemiši Jehoiakim asendab Jehoahazi Juudas
605 — aasta alguses egiptlased Karkemišist Quramatis alistavad babüloonlased Babüloonlased otsustavas lahingus Karkemiši juures võidavad egiptlasi Juuda esimene vangistus – Jehoiakim vandub truudust Babülooniale Nebukadnetsar tõuseb Babüloonia troonile
601 — ebamäärane lahing babüloonlaste ja egiptlaste vahel
598 — Jehoiakim sureb – Jeruusalemma piiramine
597 — pärast kolmekuulist valitsemist Jehoiachin vangistatakse teine vangistus – Sedekia kuningaks
588 — 15. jaanuaril algab Jeruusalemma piiramine Apriise troonile tõusmine Egiptuses
586 — 19. juulil babüloonlased tungivad Jeruusalemma 15. augustil tempel põletatakse Gedalja tapetakse – põgenemine Egiptusesse
19. peatükk 297
Esimese kaheksateist aasta (627–609) jooksul Jeremija teenistusest saame piiblist vähe teada. Ei prohvet ise ega kaasaegsed ajaloolased maini, kas ta osales avalikult Joosia reformis, mis algas 628 ja kulmineerus paasapühaga 622. Kui templist leiti seaduse raamat, ei tõlgitanud seda kuningale Jeremija, vaid prohvetess Huldah. Kuid lihtsast väitest, et Jeremija leinas Joosia surma 609 [2Aj 35:25 ] ning prohveti ja kuninga ühise huvi tõttu religiooni vastu võime loogiliselt eeldada, et Jeremija toetas aktiivselt Joosia reformi.
On raske täpselt määrata, mitmes Jeremija prohvetluses, mis on tema raamatus kirja pandud, kajastub Joosia aeg. Iisraeli süüdistus taganemises [Jer 2:6] on enamasti dateeritud tema teenistuse algusaastatele. Kuigi massid polnud tol ajal veel rahvuslikus taassünnis osalenud, on tõenäoline, et Joosia valitsemise ajal kohtas Jeremija minimaalset vastupanu.
Kuigi rahvuslikud probleemid, mis olid seotud assüürlaste sekkumisega Juuda siseasjadesse, taandusid tagaplaanile ja Juuda nautis Joosia ajal erakordset iseseisvust, jälgiti Tigrise-Eufrati piirkonna arenguid Jeruusalemmas pingeliselt. Optimism, mis kaasnes Joosia reformiga, leevendas kindlasti hirmu, et babüloonlased tõusevad idas võimule. Uudis Ninive langemisest 612 oli tõenäoliselt Juuda jaoks teretulnud ja mõisteti kui assüürlaste sekkumise lõppu Juuda poliitikasse. Kuid assüürlaste võimu tõusu kartus sundis Joosiat peatama egiptlased Megiddos (609 eKr) ja takistama neil aidata assüürlasi, kes taganesid babüloonlaste armee ees.
Joosia äkiline surm tähistas Juuda ja isiklikult Jeremija jaoks kriitilist pöördepunkti sündmustes. Kui prohvet leinas jumalakartliku kuninga kaotust, sattus rahvas rahvusvaheliste konfliktide keerisesse. Jehoahaz valitses vaid kolm kuud ja langes Egiptuse Neho kätte. Neho asetas seejärel Jehoiakimi Daavidi troonile Jeruusalemmas. Sündmuste äkiline pöördumine jättis Jeremija mitte ainult ilma poliitilise toetuseta, vaid paljastas ta ka apostaatide juhtide halastamatute intriigide eest, kes nautisid Jehoiakimi soosimist.
Kriitilised aastad 609–586 ei ole võrreldavad ühegi teise Vana Testamendi perioodiga. Poliitiliselt loojus Juuda rahvusliku iseseisvuse päike ning rahvusvahelised konfliktid, mis lõpuks viisid Jeruusalemma hävinguni, heitsid Juuda kohale surmavaid varje. Religioosses sfääris naasid vanad patud, mida Joosia oli hävitanud, Jehoahazi ajal. Pärast Joosia matuseid taastati kanaanlaste, egiptlaste ja assüürlaste kujutised oma endistesse paikadesse. Jeremija hoiatas rahvast kartmatult ja väsimatult läheneva katastroofi eest. Kuid tema oma rahvas tagandas teda, sest ta teenis apostaatlikku rahvast, keda juhtis jumalakartmatu juhtkond. Võrreldes pideva kannatuse ja ärevusega, mida Jeremija koges rahva seas, kelle rahvas lagunes, oleks märtrisurm Jeremijale olnud kergendus. Selle asemel, et kuulata sõnumit, mille prohvet neile Jumalalt tõi, tagandas rahvas prohveti.
298 Vana Testament Räägib
Juudat tabasid kriis järg kriisile, kuni see peaaegu hävitati, kuid keegi ei pööranud tähelepanu Jeremija hoiatustele. Aasta 605 eKr tähistas Jeruusalemma mõnede kodanike babüloonlaste vangistuse algust, kuid Jehoiakim vandus truudust ründavatele babüloonlastele. Egiptuse ja Babüloonia võitluses, mis jätkus Jehoiakimi valitsemise viimastel aastatel, tegi Jehoiakim saatusliku vea: ta mässas Nebukadnetsari vastu, kiirendades 598–597 kriisi. Jehoiakimi valitsemine lõppes äkki tema surmaga ning tema poeg Jehoiachin ja ligikaudu kümme tuhat juhtivat Jeruusalemma kodanikku viidi pagulusse. Linn säilitas vaid rahvusliku eksistentsi näilise külje, sest valitsus oli madalama sotsiaalse klassi käes, mida juhtis nukuvalitseja Sedekia.
Religioosne ja poliitiline võitlus jätkus veel kümme aastat ning Juuda rahvuslikud lootused murenema. Kuigi Sedekia aeg-ajalt huvitus Jeremija nõuannetest, allus ta enamasti Jeruusalemma pro-egiptuse partei survele, mis pooldas mässu Nebukadnetsari vastu. Nii kannatas Jeremija koos rahvaga Jeruusalemma viimase piiramise ajal. Usaldusväärne prohvet nägi oma silmaga prohvetite sageli räägitud prohvetluste täitumist. Pärast neljakümmet aastat kannatlikku hoiatusi oli Jeremija tunnistajaks julmale lõpule: Jeruusalemm jäi smolderdavate varemete alla ja tempel lammutati maani.
Jeremija pidi taluma tugevamat vastupanu ja arvukamaid vaenlasi kui ükski teine Vana Testamendi prohvet. Märka, kuidas ta kannatas sõnumite pärast, mida ta prohvetlikult tõi. Kui ta purustas savinõu preestrite ja vanemate avalikul koosolekul Hinnomi orus, arreteeriti ta templi õuel. Preester Pashhur lasi tal peksa anda ja pani teda raudadega kinni [Jer 19–20]. Teisel korral kuulutas ta templi õuel, et pühamu hävitatakse. Preestrid ja prohvetid tõusid talle massiliselt vastu ning nõudsid tema hukkamist. Ahikam ja teised vürstid kaitsesid teda ja päästsid tema elu, kuid Jehoiakim valas hoopis Uria vere, teise sama prohvetluse kuulutaja [Jer 26:1j].
Hananja isikus kohtub Jeremija valega prohvetiga [Jer 28]. Jeremija kannab avalikult puidust kaelaotsa, mis sümboliseerib babüloonlaste vangistust. Hananja murdis selle temalt ära ja eitab sõnumit. Jeremija taandus ajutiselt, kuid ilmus seejärel uuesti Issanda kõneisikuna. Oma ennustuse kohaselt sureb Hananja aasta lõpuks.
Jeruusalemmas ja babüloonlaste vangide seas olid teised prohvetid Jeremija ja tema prohvetluste vastu [Jer 29]. Nende seas olid Ahab ja Sedekia, kes õhutasid pagulasi tegutsema Jeremija nõuannete vastu ning mitte asuma ja valmistuma seitsmekümneks aastaks vangistuses. Üks vangidest, Shemaja, kirjutas isegi Sefaniale ja teistele preestritele Jeruusalemmas, et süüdistada ja vangistada Jeremijat. Teised lõigud peegeldavad mitmete nimetamata prohvetite vastuseisu.
Ka tema kodulinna rahvas pöördus Jeremija vastu. See kajastub lühikestes viidetes [Jer 11:21-23]. Anatooti kodanikud ähvardasid Jeremijat surmaga, kui ta ei lõpetaks prohvetamist Issanda nimel. 19. peatükk 299 Lõpuks olid tema vaenlaste hulgas ka rahva juhid. Jeremija kogemuste hulgas on hästi tuntud kokkupõrge Jehoiakimiga. Ühel päeval saatis Jeremija...
Kaart
teave sõnaraamatust
Jeremiah
raised up or appointed by Jehovah.
(1.) A Gadite who joined David in the wilderness (1Chr 12:10).
(2.) A Gadite warrior (1Chr 12:13).
(3.) A Benjamite slinger who joined David at Ziklag (1Chr 12:4).
(4.) One of the chiefs of the tribe of Manasseh on the east of Jordan (1Chr 5:24).
(5.) The father of Hamutal (2Kings 23:31), the wife of Josiah.
(6.) One of the "greater prophets" of the Old Testament, son of Hilkiah (q.v.), a priest of Anathoth (Jer 1:1; 32:6). He was called to the prophetical office when still young (Jer 1:6), in the thirteenth year of Josiah (B.C. 628). He left his native place, and went to reside in Jerusalem, where he greatly assisted Josiah in his work of reformation (2Kings 23:1-25). The death of this pious king was bewailed by the prophet as a national calamity (2Chr 35:25).
During the three years of the reign of Jehoahaz we find no reference to Jeremiah, but in the beginning of the reign of Jehoiakim the enmity of the people against him broke out in bitter persecution, and he was placed apparently under restraint (Jer 36:5). In the fourth year of Jehoiakim he was commanded to write the predictions given to him, and to read them to the people on the fast-day. This was done by Baruch his servant in his stead, and produced much public excitement. The roll was read to the king. In his recklessness he seized the roll, and cut it to pieces, and cast it into the fire, and ordered both Baruch and Jeremiah to be apprehended. Jeremiah procured another roll, and wrote in it the words of the roll the king had destroyed, and "many like words" besides (Jer 36:32).
He remained in Jerusalem, uttering from time to time his words of warning, but without effect. He was there when Nebuchadnezzar besieged the city (Jer 37:4; 37:5), B.C. 589. The rumour of the approach of the Egyptians to aid the Jews in this crisis induced the Chaldeans to withdraw and return to their own land. This, however, was only for a time. The prophet, in answer to his prayer, received a message from God announcing that the Chaldeans would come again and take the city, and burn it with fire (Jer 37:7; 37:8). The princes, in their anger at such a message by Jeremiah, cast him into prison (Jer 37:15etc.; 38:1-13). He was still in confinement when the city was taken (B.C. 588). The Chaldeans released him, and showed him great kindness, allowing him to choose the place of his residence. He accordingly went to Mizpah with Gedaliah, who had been made governor of Judea. Johanan succeeded Gedaliah, and refusing to listen to Jeremiah's counsels, went down into Egypt, taking Jeremiah and Baruch with him (Jer 43:6). There probably the prophet spent the remainder of his life, in vain seeking still to turn the people to the Lord, from whom they had so long revolted (Jer 44:1etc.). He lived till the reign of Evil-Merodach, son of Nebuchadnezzar, and must have been about ninety years of age at his death. We have no authentic record of his death. He may have died at Tahpanhes, or, according to a tradition, may have gone to Babylon with the army of Nebuchadnezzar; but of this there is nothing certain.
EBD - Easton's Bible Dictionary